Jürgen Ligi suges Raivo Heina

Täna Eduka Eesti arvamuskonkursi sõsarüritusena teoks saavas debatisarjas kohtus Ligi investor Raivo Heinaga, kellega tal jäid püsima lepitamatud vastuolud nii riigivõlakirjade, riigiettevõtete erastamise kui ka riigivalitsemise küsimustes.

„Riigi võlakiri – no mis instrument see on,“ küsis Ligi. „Kõik riigid, kes on laenu peale läinud, on jäänudki seda võtma. Riik ei ole mitte see, kes võtab äririske, vaid kes maandab kõige erinevamaid individuaalseid riske, olgu need kehv hakkamasaamine, haigus, vanadus või pankrot. Riik peab hoidma stabiilsust. Riik peab hoidma ka Raivo Heina, kui ta pankrotti läheb.“

Ligi märkis, et Eestil on Euroopa eelarvereeglite täitmisega järjest suuremaid raskusi: saame küll eelarved kokku, aga oleme struktuurselt üsna piiri peal. „Ei ole põhjust võtta laenu, head nahka sellest ei tule, seda ütlevad ka makroanalüütikud ja keskpank,“ rääkis Ligi. „Meil on see probleem, et kõiki püütakse võrdselt õnnelikuks teha – vaat see on sigadus.“

Tehke Saaremaa sild!

Hein oli nõus sellega, et kui riik võtab võlakirjade näol laenu ja hakkab seda toetuste näol laiali jagama, siis on see muidugi tee vasakule ja põrgusse. „Aga, kurat võtku, tehke see Saaremaa sild lõpuks valmis! Kõik on õnnelikud, Saaremaa saab rohkem tulusid ja rohkem inimesi, väheneb korruptsioonimõõde. See, kes Saaremaale sõidab, maksab selle küllap kahekümne aastaga kinni, ja riik hakkab isegi natuke tulu teenima.“

Ligi tähendas, et temale oleks Saaremaa sild väga mugav, aga ta pole näinud ühtegi tõsiselt võetavat arvutust selle tasuvuse kohta. Investeerimistegevuses peab riik tema sõnul olema järkjärguline. „Asfalt ei saa olla Eesti Nokia.“

Hein vastas, et äkki ei tohiks riigi kätte tõesti raha anda, eriti kui näiteks Estonian Airi pankrotti meenutada. Tasuvusuuringud peavad loomulikult olema, möönis ta. „Mina taskust Excelit välja ei tõmba, aga teie seal üleval olete head Exceli tegijad ja suudaksite mõne nädalaga paika panna, kui palju sild maksab ja kui suur on tema tasuvus.“

Kes saab lüpsta?

„Estonian Air ja see uus firmakene (Nordic Aviation Group – toim) ei ole riigi omanduses mitte selle pärast, et riik tahab tegeleda ettevõtlusega, vaid sellepärast, et lennuühendusteta ei jää ettevõtlus ellu,“ ei jäänud Ligi võlgu. „Me oleme alati olnud põhimõtteliselt riigiettevõtete erastamisega nõus, aga kõige suuremad erastamised on ära toimunud. Kui me ütleme, et riik on kehv omanik, siis peame ka vaatama, kas ta on hea partner eraettevõtjale, kas ta saab unikaalselt hea sadamakoha realiseerida ühiskonna tuluks, nii et ta ei saa lüpsta. See võimalus, et ta lüpsta ei saa, on suhteliselt väike.“

Hein väitis, et me oleme juba lüpsta saanud, meenutades praamiskandaali ja Tallinna Sadamaga seotud altkäemaksukahtlust. Riigiettevõtete erastamine annaks tema sõnul inimestele võimaluse investeerida oma raha ja elavdaks kapitaliturgu. „Teiselt poolt jäävad ära korruptsioonijamad, sest eraettevõtja huvitub rohkem oma varast. Hea näide on tema sõnul Tallinna Vesi. „Teine pool on eraettevõtja, torustikud uuenevad ja vesi on ka selline, et ei pea kartma oma tervise pärast. Ja mis peamine, makstakse ka korralikke dividende.“

Erastamine: investori petmine

Ligi meelest oleks aga riigiettevõtete erastamise näol praegu tegu erainvestori petmisega. „Ma olen kogu aeg olnud energeetika müümise poolt olnud tingimusel, et see toob know-how ja lisainvesteeringu.“ Probleem on tema sõnul aga selles, et oskusteave on pigem riigi käes, samugi poliitiline kontroll oma maavarade üle. „Kui riigikogu ütleb näiteks, et keskkonnapoliitika on nüüd selline, siis on erainvestor juba petetud,“ selgitas ta. „Me oleksime müünud valevõlakirju. Vaba turumajandus ei ole börsiinvesteering. Erainvestor varastataks paljaks, kui talle aktsiaid müüa.“

Hein täpsustas, et jutt käib ikkagi vähemosaluse müügist. „Üks kuradi suur risk ongi eraettevõtja igapäevane sõber,“ lausus ta. „Kui ma vaatan, et see on nii riskantne, siis ma ei osta seda.“

Heina "nüri" mõte

Ligi ja Hein jäid eriarvamusele ka riigivalitsemise teemadel. Heinale meeldiks, kui Eesti riiki juhiksid spetsialistid, Erkki Raasukese tüüpi „vinged vennad“, kes suudavad asju ajada professionaalselt. „Näiteks Singapur selline riik, kus praktiseeritakse meritokraatiat. Aga meie näeme seal ülakorrustel kogu aeg ühtesid ja samu inimesi, kes on ainult vahetanud oma rolle. Kord ta juhib haridust, siis jälle rahandust.“

Ligi meelest on see suhteliselt nüri mõte. „Tegelik erinevus Eesti ja Singapuri vahel on see, et Eesti on demokraatlik riik,“ rääkis ta. „Meritokraatlikke jooni on Eestis väga palju. Riigiametnikud ja poliitikud valitakse tihedas konkurentsis. Minule meritokraatia sobiks. Mul on majandusharidus. Kuidas ma sobin haridusministriks? Ma olen poole oma elust õppinud, kolmandast kõrgkoolidiplomist jäi mul puudu vaid paar sammu. Ma olen sündinud teadlaste geeniga, seda mõlemalt poolt, ja õpetajate geeniga.“

Ja mida siis teha inimestega, kes on demokraatlikul moel saanud peaministriks, küsis Ligi. „Viime nad tõesti lihakombinaati või? Saadame ettevõtlusse inimese, kes on töötanud asekantslerina, riigikontrolöri, peaministrina? Tekitame koonduslaagri endistest poliitikutest, peaministritest, kes enam ei tohi oma tööd teha?“ Ligi hinnangul tuleb poliitikutel siiski lasta konkurentsis edasi toimida ja neil peab laskma ka poliitikast väärikalt lahkuda.

Erkki Raasuke, keda Raivo Hein tõi erasektori kogemusega juhi heaks näiteks, Ligi meelest poliitikuks ei sobi. „Nende reeglitega, mis on erasektoris, saab riigis täita ainult mingit kindlat nišši,“ ütles ta. „Erkki Raasuke ei oleks kindlasti üle elanud neid katsumusi, mis mina ministrina läbi elasin, riigikogu loksutamisest rääkimata. Seal on nii palju ebaratsionaalsust, silmamoondust, näivust. Mul on päris õudne, kui ma praktilise inimesena pean sinna minema.“

Riiki õpetab igaüks

Ligi rõhutas, et tema teab, kuidas poliitikas asjad käivad. „Ma ei läheks seda õpetama ettevõtjatele, aga ma vaidlen kindlasti vastu, kui ettevõtjad arvavad, et nad on täiuslikud.“

Hein tähendas, et tema ei pea eraettevõtjaid poliitikutest paremaks, kuid näeb põhimõttelist erinevust vastutuses. „Kui mina vastutan ettevõtjana oma vigade eest oma rahakotiga, siis poliitikud saavad alati öelda, et tahtsin parimat, aga lihtsalt läks nii. See tekitab ebaõiglustunnet ja trotsi ettevõtjates.“

Ligi omakorda toonitas, et riigi ja ettevõtluse funktsioonid on erinevad. Ta ütles, et võiks ka omalt poolt ettevõtjaid õpetada, haridus lubaks, aga ta ei tee seda, sest pole praktik. „Aga demokraatlikus riigis on kogu aeg arvamusfestival, kus igaüks õpetab riiki.“